Unistades tuleviku haridusest

Hariduse kvaliteet ei sõltu mitte ainult selle andmise, vaid ka omandamise kvaliteedist. Kvaliteetse haridussüsteemi mõõdupuuks võiks olla verstapost, kus keskkooli lõpuks on õpilased eneseteadlikud: oskavad otsustada ning enda otsuste eest vastutust võtta. See aga eeldab muutuseid selles, mil määral on neil oma tunniplaani üle otsustusõigust. Kui täna saab õpilane valida endale tunniplaani lisaks mõned valikained, siis tuleviku koolis saab oma õpiteed suurel määral ise kujundada.

Maailm on muutunud, haridussüsteem mitte

Hariduses on palju tegeletud meetodite, õppekavade ja arengukavadega, kuid süsteemi ennast muuta pole mahti saanud ükski riik. 

20. sajandi alguses oli maailmas umbes kolmsada erinevat ametit ning koolis sai õppida 20 erinevat ainet. 21. sajandi alguses on maailmas ligi 15 000 erinevat ametit, kuid koolis õpivad noored suuresti paarikümmet erinevat ainet. 

Eestiski valdav hinnetepõhine, koole omavahel võrdlev ja edetabelikohtadele jagav haridussüsteem on ülesehituselt sarnane liinitööle, mille eesmärk oli omal ajal toota vaguraid vabrikutöölisi. 

Haridussüsteemis on potentsiaali meie aega veelgi efektiivsemalt kasutada, et kõik noored saaks koolist maksimaalsed teadmised ja oskused, et iseseisvas elus hästi hakkama saada.

Huvid ja oskused on aga eri noortel erinevad. Seega peaks haridussüsteemi eesmärk olema eelkõige aidata kõigil leida just see väljund, kus nende panus on väärtustatud.

Et iga koolis veedetud tund läheks asja ette

Arvestades kaasaegse ühiskonna rikkalikku karjäärivalikut, peab haridussüsteem juba lähitulevikus võimaldama samamoodi väga erinevaid õpiradasid. 

Ühe võimaliku lahendusena jääksid koolis kehtima baasmoodulid, mis tuleb läbida selleks, et tulevikus olla täisväärtuslik kogukonna osa. Need ei pea aga edaspidi olema tunniplaanis ainete, vaid oskuste kaupa.

Seejuures on oluline, et trigonomeetriat või võõrkeelt saab õppida väga erineval viisil, mitte ainult matemaatika või inglise keele tunnis. Trigonomeetria selgeks tegemiseks võib uurida, kuidas nurgad moodustavad ehituses või rakenduvad bioloogias. Keelt saab õppida läbi luule või kaubandusajaloo.

Klassijuhataja õpitee mentoriks

Tuleviku koolis saab igaüks esiteks tutvuda ja proovida erinevaid valdkondi ning siis juba soovi korral spetsialiseeruda. Tugevaimad tuumafüüsika huvilised saavad siinsete kursuste ammendudes jätkata oma õpiteed maailma tippfüüsikute juhendamisel, graafilised disainerid aga oma valdkonna tippspetsialistidega. Ja need, kes veel täpselt ei tea, mida nad soovivad, saavad tutvuda eri valdkondadega, kuniks nad oma kire leiavad.

Nii hakkame otsustamist ja vastutamist harjutama juba varases eas ning tagame, et iga noore jaoks on iga koolis veedetud tund kasulik ja inspireeriv. Klassijuhatajast saab sellise mudeli puhul õpilase mentor ning tema haridustee toetaja, et erinevate kursuste läbimisel tagada ka kõigi vajalike baasoskuste omandamine.

Taoline paindlik süsteem vähendab omakorda noorte hulka, kes saavad haridussüsteemist negatiivse kogemuse, sest neil on võimalus valida õpetajad ja teemad, mis just neile sobivad. 

Lisaks aitab see juba gümnaasiumi lõpuks mõnes valdkonnas olla piisaval tasemel, et seal lihtsamaid rolle täita. Kõrghariduse omandamine ei peaks seega olema elamisväärse töö tegemiseks hädavajalik. Kui bakalaureuse- või magistrikraadi omandama minnakse, siis olgu see teadlik ja läbimõeldud valik, mitte lihtsalt “paber paberi pärast”.

Nimetame aineid sisu järgi

Sellise paindliku haridussüsteemini jõudmiseks võiks olemasolevaid aineid alustuseks hakata nimetama vastavalt sisule, mida vastava kursuse raames õpetatakse. 

Näiteks saaks matemaatikast trigonomeetria ja bioloogiast evolutsioon ja ökoloogia. See avab tee teemapõhiste põhianeteni nagu näiteks ruutfunktsioonid tuumafüüsikas ja lineaarvõrrandid majanduses. 

Lisaks tasub valikainete osakaalu õpetamises suurendada ja arvestada ka huvihariduses õpitut. Kui noor oma kehalise koormuse trennis kätte saab, siis ei peaks koolis kehalise kasvatuse tunnile enam nii palju ressursse raiskama, kui noor seda just ise teha ei taha. 

Kasvatame õnnelikke õpilasi

Aeg on hakata sümptomite asemel - nagu õpetajate puudus või õpilaste huvipuudus - tegelema haridusprobleemide juurpõjusega, milleks on iganenud haridussüsteem ise.

Kas elus on oluline PISA test, mõne eksami tulemus või see, kas inimene on leidnud endale rakendust, naudib oma tööd ja on õnnelik? Leian, et hariduse kvaliteeti tuleks mõõta just tööhõive ja õnnelikkusega.

Õppijakeskne haridussüsteem toetab õppijate motivatsiooni ja tagab, et tundi tulnud noored tahavad ja on valmis seal olema. Nii ennetame käitumisprobleeme ja õpetajad saavad distsipliini tagamise asemel keskenduda õpilaste individuaalsete oskuste arendamisele ning nende õpiprotsessi juhtimisele. Haridus muutuks praktilisemaks ning õppimine efektiivsemaks - hariduse omandamine muutuks kvaliteetsemaks. 

Sellises koolis tahaks isegi töötada, miks mitte ka tänase õpetaja palgaga.